Enesekaitse
Kasutades ära oma tööandja poolt pakutavaid hüvesid, alustasin 2008. aastal enesekaitse treeningutega. Ma ei ole inimtüüp, kes on rusikaid ilmaasjata vibutab ja üleüldse väldin parema meelega igasuguseid konflikte. Õnneks ei ole ma elus kordagi kaklusesse sattunud, kui välja arvata nooruse tembud. Meenub ka vaid üks vahejuhtub turske naabripoisi Taneliga. Meenutuste kohaselt lõppes seegi lepitusega.
Füüsiline sekkumine konflikti oleks minu puhul mõeldav vaid äärmuslikus olukorras:
Seetõttu on enesekaitse parimaks lahenduseks. Ma ei astu kaklusesse, vaid ideaalis neutraliseerin ründe.
Füüsiline sekkumine konflikti oleks minu puhul mõeldav vaid äärmuslikus olukorras:
- mind rünnatakse ja pean end kaitsma;
- rünnatakse kedagi, kes on füüsiliselt nõrgem (eriti naised).
Seetõttu on enesekaitse parimaks lahenduseks. Ma ei astu kaklusesse, vaid ideaalis neutraliseerin ründe.
Peotants
Huvi tantsimise vastu on tekinud viimaste aastate jooksul (alates 2008), kui lõpetasin ülikooli. Sisekaitseakadeemiasse tööle asudes tekkis võimalus tantsukursustel osalemiseks. Õnneks leidsin endale ka sobiva partneri ning teda võib minu uue hobi tekkimises kindlasti kiita.
Esimene kogemus peotantsuga oli aastaid tagasi, kui sain kutse ballile. Sellele järgnes 2-päevane tantsimise kiirkursus, õpetussõnu jagasid head sõbrad Raigo ja Helen. Ballil suutsin niivõrd kui võrd edukalt tantsida valssi ja ruutrumbat :)
Hetkel, kui hakkamas on tantsukursuste kolmas hooaeg, tunnen end tantsupõrandal vabamalt ning tantsusammudele mõtlema enam ei pea. Kohmakust tunnetan olukorras, kui pean tantsima võõra partneriga, kuid oma partneriga on koostöö hea. Kindlasti on arenguruumi mul küllaga, kuid kindlasti ei tahagi ma saavutada ideaalsust. Parim lahendus ongi tantsupõranda vabadus, enesekindlus ning ja oskuslik juhi roll.
Tunnistan, et eelistan pigem tantsida tansuõhtutel peotantsu, kui ööklubides. Huvitav, kas see on märk vanadusest?
Huvitav fakt on see, et pikka aega toimus peotantsu treening peale enesekaitse treeningut. Tuleb tõdeda, et keha liikumised on ülletavalt sarnased. Eks inimkeha loogika seabki liikumise võimalikkuse ja otstarbekuse piirid. Õnneks need omavahel segamini pole läinud.
Esimene kogemus peotantsuga oli aastaid tagasi, kui sain kutse ballile. Sellele järgnes 2-päevane tantsimise kiirkursus, õpetussõnu jagasid head sõbrad Raigo ja Helen. Ballil suutsin niivõrd kui võrd edukalt tantsida valssi ja ruutrumbat :)
Hetkel, kui hakkamas on tantsukursuste kolmas hooaeg, tunnen end tantsupõrandal vabamalt ning tantsusammudele mõtlema enam ei pea. Kohmakust tunnetan olukorras, kui pean tantsima võõra partneriga, kuid oma partneriga on koostöö hea. Kindlasti on arenguruumi mul küllaga, kuid kindlasti ei tahagi ma saavutada ideaalsust. Parim lahendus ongi tantsupõranda vabadus, enesekindlus ning ja oskuslik juhi roll.
Tunnistan, et eelistan pigem tantsida tansuõhtutel peotantsu, kui ööklubides. Huvitav, kas see on märk vanadusest?
Huvitav fakt on see, et pikka aega toimus peotantsu treening peale enesekaitse treeningut. Tuleb tõdeda, et keha liikumised on ülletavalt sarnased. Eks inimkeha loogika seabki liikumise võimalikkuse ja otstarbekuse piirid. Õnneks need omavahel segamini pole läinud.
Rahvatants
Alustasin rahvatantsuga 2009. aastal, kui loodi Kiili rahvatansu segarühm. Rahvatantsu üheks suurimaks plussiks on see, et ainuüksi treeningud on sellised, kus kohtad kõike rohkem vastutulevaid naerusuusid. Treeningud on alati lõbusad. Esinemised ja kohtumised teiste rahvatansurühmadega on samuti toredad. Eks nende sammude õppimisega on kohati ikka tükk tegemist, kuid küll nad aja peale pähe kuluvad. Meeldiv äratundmirõõm oli 2010. aasta jaanitule külapeol, kus esinevad rahvatantsijad kutsusid vabatahtlike, kelle jaoks poleks võõras tants Oigen vasenpaa??? Jälle kõigil naerusuud.
Sport
Jooksmine
Jumaldan jooksmist, eriti vabas looduses, koos meeldiva kaaslasega. Joostes olen üritanud väljatõrjuda inimlikku laiskust. Jooksutransporti kasutan igapäevaselt tööle minnes, seda isegi pärast autoostu. Kui jooksmine on kujunenud harjumuseks ei ole ka ilm takistuseks. Olen teinud järeldused, et pole kehva ilma, vaid pigem kehv varustus. Poole tunnised ekstreemsed ilmastikuolud jooksmisel on väljakannatatavad ning kui peale seda ootab kuum dušš on see vastupidiselt karastav.
Korvpall
Võrkpall
Jumaldan jooksmist, eriti vabas looduses, koos meeldiva kaaslasega. Joostes olen üritanud väljatõrjuda inimlikku laiskust. Jooksutransporti kasutan igapäevaselt tööle minnes, seda isegi pärast autoostu. Kui jooksmine on kujunenud harjumuseks ei ole ka ilm takistuseks. Olen teinud järeldused, et pole kehva ilma, vaid pigem kehv varustus. Poole tunnised ekstreemsed ilmastikuolud jooksmisel on väljakannatatavad ning kui peale seda ootab kuum dušš on see vastupidiselt karastav.
Korvpall
Võrkpall
Trummid
Pikajuukseline rockar :)
Õpinguid Kiili kunstide koolis alustasin 2000. aastal, kui tekkis idee bändi loomiseks. Valik instrumendi osas tekkis täielikult spontaanselt. Ema oleks mul kindlasti tahtnud, et valikuks oleks akordion, sest ta on ise seda aastaid mänginud ning pill seisab kodus.
Õpingute jooksul olin äärmiselt entusiastlik, õppisin erinevaid muusikastiile: funky, reggea, rock jms. Kirjutasin erinevate lugude trumminoote ning õppisin need löök-löögilt pähe. Tolleaegne vaieldamatu lemmik oli Blink182, mille võtsin eeskujuks trummimängul ning jäljendasin neid vahepeal ka riietumisstiililt. Sõbrad ei saanud minust aru, Vaikost on saanud mingi Gootirockar. Tegelikult olin tõeline wannabe emotional US punk-rock guy. Täielikult ei suutnud ma eeskujusid jäljendada, aga see oli minu hiline puberteet. Trumminoote kirjutades unistasin oma trummiõpikust või trumminootide kogumikust.
Aktiivsel trummimängu perioodil soetasin endale isegi elektritrummid.
Aastatega on aktiivsus vähenenud ning ühel hetkel tahad tegeleda kõigega ning iga hobi saab küll tähelepanu, kuid seda väga vähesel määral. Eks see ole seotud väga palju ka inimese loomusega. Tahaks teha kõike! See põhjustab selle, et oskad igast asjast midagi, aga tõelist tasest pole milleski. Samas mulle meeldibki olla mitmekülgne. Selleks, et saada profesionaaliks on vajalik 120% pühendumine.